„Kus meie andmed asuvad?“ on küsimus, mida esitatakse üha sagedamini mitte IT-osakonnas, vaid juhatuse liikme, audiitori või kliendi poolt enne lepingu allkirjastamist. Mõne aasta eest rahuldas kõiki vastus „pilves“. Täna sellest ei piisa: GDPR nõuab, et teaksite, kas andmed jäävad Euroopa Majanduspiirkonda, DORA ja NIS2 nõuavad iga kriitilise teenusepakkuja asukoha dokumenteerimist ning avaliku sektori või finantssektori kliendid nõuavad vahel lihtsalt andmekeskust oma riigis.
Turul liigub korraga kaks müüti. Esimene on, et välismaal asuvad andmed on automaatselt ebaturvalised või ebaseaduslikud. Teine on, et kohalik andmekeskus on tarbetu sentimentaalsus, sest suurtel pakkujatel on ELi regioonid ja see katab kõik. Mõlemad on valed ning tõde sõltub sellest, mida teie süsteem teeb ja kelle ees te vastutate.
Selles artiklis jaotame andmete asukoha küsimuse neljaks praktiliseks aspektiks: kiirus, seadus, vastavus ja töökindlus, ning selgitame, kuidas need otsuseks ühendada.
Viide: füüsika, mida ei saa vältida
Esimene aspekt on tehniline ja sageli alahinnatud. Signaal liigub kiudoptikas piiratud kiirusega ja iga võrgusõlm lisab oma viite. Suure linna kontorist sama riigi andmekeskusesse on viide mõni millisekund. Lähimatesse suurpilvede regioonidesse Põhja-Euroopas või Saksamaal on see kümneid millisekundeid.
Veebilehe või e-posti puhul te vahet ei märka. Kuid mõned süsteemid teevad iga toimingu jaoks serverisse palju väikeseid päringuid: raamatupidamis- ja ERP-rakendused, terminaliserverid, kaugtöölauad, palju lugemisi tegevad andmebaasid ning BIM- ja CAD-töö failiserveri vastu. Seal korrutatakse viide tuhandete päringutega ja see muutub kasutuskogemuseks, kus rakendus „hangub“, kuigi server ei ole üldse koormatud.
Meie kogemuse järgi on see kõige sagedasem põhjus, miks ettevõtted kolivad kuue kuu pärast välismaalt regioonist tagasi kohalikku andmekeskusesse: mitte turvalisuse pärast, vaid sellepärast, et raamatupidamismeeskond kaebas, et ERP või terminaliserver oli aeglane.
GDPR ja andmeedastus: mis on tegelikult keelatud
Õiguslikku aspekti mõistetakse sageli valesti. GDPR (isikuandmete kaitse üldmäärus) ei nõua andmete hoidmist oma riigis. See nõuab, et isikuandmete töötlemine toimuks Euroopa Majanduspiirkonnas või riikides, mida Euroopa Komisjon on tunnistanud piisavat kaitsetaset pakkuvaks, ning muudel juhtudel tuleb kohaldada täiendavaid kaitsemeetmeid ja edastus dokumenteerida.
Praktikas tähendab see:
- Andmekeskus Saksamaal, Madalmaades või Rootsis on GDPR-i seisukohast samaväärne andmekeskusega teie enda riigis. Täiendavaid edastuslepinguid ei ole vaja.
- Probleem tekib siis, kui pakkuja saab andmeid liigutada väljapoole EMP-d: USA regioonidesse, Aasia tugimeeskondadele, kolmandate riikide alltöövõtjatele. Siis vajate standardseid lepingutingimusi, edastuse mõju hindamist ja selget vastust audiitorile.
- Oluline ei ole ainult põhiandmete asukoht, vaid ka varukoopiate, logide ja tugiligipääsu asukoht. Pakkujaga sõlmitud lepingus peaksid olema loetletud riigid, kus andmed võivad lõpuks asuda.
Pakkumistes otsige mitte sõna „turvaline“, vaid konkreetset riiki ja alltöötlejate nimekirja.
DORA ja NIS2: kohustus asukohta teada ja dokumenteerida
Kui ettevõte kuulub DORA (finantsasutused ja nende IT-teenusepakkujad, kohaldatav alates 17. jaanuarist 2025) või NIS2 (ELi direktiiv, mis on üle võetud iga liikmesriigi õigusesse ning hõlmab olulisi ja tähtsaid sektoreid) kohaldamisalasse, ei ole andmete asukoht enam valik, vaid dokumenteeritud kohustus. Eestis on NIS2 üle võetud küberturvalisuse seadusega ning järelevalvega tegeleb Riigi Infosüsteemi Amet (RIA); finantssektoris on järelevalvaja Finantsinspektsioon.
Mõlemad nõuavad kolmandatest isikutest IT-teenusepakkujate registrit, kus on märgitud, milliseid teenuseid pakkuja osutab, kus neid osutatakse, kus andmeid hoitakse ja milline on väljumisstrateegia. DORA nõuab lisaks kontsentratsiooniriski hindamist: kas liiga paljud kriitilised funktsioonid sõltuvad ühest pakkujast või ühest geograafilisest asukohast.
Praktiline erinevus kohaliku ja kauge pakkuja vahel on siin kontrollitavuse küsimus. Teie enda riigis asuvat andmekeskust saab külastada, selle operaator vastutab teie riigi õiguse alusel ja leping räägitakse läbi otse. Suurpilve pakkujalt saate standardtingimused ja sertifikaadid, mida peate oskama lugeda ja oma registrile kohandada. Mõlemad variandid on seaduslikud, kuid teine nõuab rohkem dokumenteerimistööd. Kirjutame sellest rohkem oma DORA ja NIS2 jaotistes.
Varukoopiad teises riigis: töökindlus, mitte vastuolu
Siin tekib sageli segadus: kui andmed peavad olema teie enda riigis, kas varukoopiaid võib hoida välismaal? Vastus on, et see on mitte ainult lubatud, vaid sageli vajalik. Töökindluse seisukohast on üks andmekeskus, olgu see kui hea tahes, üksik rikkepunkt. Tulekahju, pikaajaline elektrikatkestus, piirkondlik katastroof: kõike seda peab katma talitluspidevuse plaan, mida nõuavad nii ISO 27001 kui ka DORA.
Meie mudel on selline: põhiandmed ja süsteemid töötavad meie andmekeskuses Leedus (EL) ning varukoopiaid dubleeritakse soovi korral Amazoni (AWS) andmekeskuses Saksamaal. Saksamaa on ELis, seega ei ole see GDPR-i alusel edastus kolmandasse riiki, ning geograafiline kaugus tagab, et üks sündmus ei mõjuta mõlemat asukohta. Mõned kliendid kasutavad lisaks muutumatuid varukoopiaid, mida ei saa muuta ja mis ei ole võrgust nähtavad, nii et isegi kompromiteeritud server ei tähenda varukoopiate kaotamist.
Millal on suurpilve ELi regioon õige valik
Oleks ebaaus väita, et kohalik andmekeskus on alati parem. Suurpilve pakkuja regioon (Microsoft Azure, AWS) ELis on õige valik, kui:
- Süsteem on ehitatud pilveteenuste, mitte serverite jaoks: see kasutab hallatavaid andmebaase, funktsioone, järjekordi ja AI-teenuseid, mida kohalik andmekeskus ei paku.
- Kasutajad on hajutatud üle Euroopa või maailma ja teie kodumaa ei ole nende keskpunkt.
- Vajate äkilist ulatuslikku elastsust, näiteks sadu servereid mõneks tunniks.
- Kasutate juba Microsoft 365 ja soovite hallata identiteete, turvalisust ja andmeid ühes ökosüsteemis Entra ID ja Azure’i kaudu.
Sellistel juhtudel soovitame ise Microsoft Azure’i ning aitame valida regiooni ja seadistada andmete asukoha piirangud nii, et andmed ELi ei jätaks.
Millal on kohalik andmekeskus parem
Vastupidi, kohalik andmekeskus võidab, kui:
- Süsteemid on viitele tundlikud: raamatupidamine, ERP, terminaliserverid, GPU-tööjaamad, palju tehinguid tegevad andmebaasid.
- Vajate kedagi, kes vastutab kogu serveri eest, mitte ainult platvormi: uuendused, varukoopiad, kaitse, ja kellega saab telefoni teel ühendust oma keeles.
- Kliendid, audiitorid või sisereeglid nõuavad andmeid oma riigis ja pakkujat, kes tegutseb teie riigi õiguse alusel.
- Töökoormus on püsiv ja prognoositav ning suurpilve kasutuspõhist hinnastamist on raske prognoosida.
Hübriidmudel: tavaliselt õige vastus
Enamiku ettevõtete jaoks ei ole parim vastus „kas–või“. Tüüpiline arhitektuur, mida näeme ja soovitame: põhilised ärisüsteemid ja failiserverid hallatavatel serveritel kohalikus andmekeskuses, e-post ja koostöö Microsoft 365-s, identiteedid Entra ID-s, varukoopiad kahes riigis ning vajaduse korral konkreetsed pilveteenused Azure’i ELi regioonis.
Sellises mudelis elab iga süsteem seal, kus ta kõige paremini töötab, ning iga süsteemi andmete asukoht on teada ja dokumenteeritud. Just seda audiitor nõuab: mitte ühte riiki, vaid selget vastust iga süsteemi kohta.
Kust alustada
- Koostage oma süsteemide nimekiri ja kirjutage iga süsteemi juurde, kus see töötab, kus on selle varukoopiad, kellel on ligipääs ja kust. See on teie teenusepakkujate registri alus.
- Kontrollige, kas mõni süsteem võib sattuda väljapoole EMP-d, sealhulgas tugiligipääsu ja alltöövõtjate kaudu.
- Mõõtke viidet tööjaamadest oma praeguste serverite juurde. Kui süsteemid „hangivad“, on see sageli põhjus.
- Otsustage, millised süsteemid vajavad kohalikku andmekeskust ja millised sobivad ELi regiooni, ning veenduge, et varukoopiad asuvad põhiandmetest erinevas kohas.
- Kui vajate hindamisel abi, sisaldab meie riskihindamise teenus pakkujate ja andmete asukoha analüüsi ning hallatavad CLOUD serverid meie andmekeskuses Leedus (EL) on alus, millest enamik hübriidmudeleid algab.
